Tööelus on juba aastaid uuritud presentismi. Presentismi mõiste kirjeldab erinevaid olukordi:
Ehk siis kokkuvõttes tähendab presentism küll tööl olemist, aga vähenenud panust töö tegemisel. Üldiselt peetakse presentismi negatiivseks ning organisatsioonile majanduslikult kahjulikuks nähtuseks. Tänu koroona pandeemiale on kodus töötavate inimeste arv maailmas mitmekordistunud. Suurele osale töötajatest ja juhtidest oli see uus kogemus. On erinevaid uuringute tulemusi, osa näitab, et kaugtöö on kasvatanud inimeste heaolu tunnet, teised aga näitavad, et kasvanud on vaimse tervise probleemid. Kindlasti oleneb olukord nii organisatsiooni tegevusvaldkonnast, juhi kompetentsusest kui ka inimese enda isiksusetüübist ja eelistustest. Kuna mitmed uuringud näitavad, et alates pandeemia algusest on presentism märgatavalt kasvanud, siis on hakatud rääkima lausa uuest nähtusest: e-presentismist. Linkedini poolt läbiviidud uuring näitas, et pandeemia algusest alates on kaugtöötajad teinud keskmiselt 28 ületundi kuus. Teine, Kanadas läbiviidud uuring näitas, et üle kolmandiku töötajatest on jätkanud haiguse ajal tööd. Nad on kas pidanud oma haigust mitte piisavalt tõsiseks, et haiguspuhkusele jääda või on olnud töökoormus nii suur, et nad ei saanud endale töölt eemale jäämist lubada. Samuti näitab uuring, et kodus võetakse vähem pause kui kontoris ning 10% töötajatest ei pea üldse puhkepause. E-presentism viitab kaugtööle ning suurele sõltuvusele tehnoloogiliste kommunikatsioonivahendite kasutamisest. Seda on veelgi keerulisem märgata kui kontori presentismi, sest inimeste omavaheline suhtlus on peamiselt virtuaalne ning see võib viia probleemi märkimisväärselt hilisema avastamiseni. Presentismi kaugtöö puhul pole veel piisavalt uuritud ning soovitused selle ennetamiseks kattuvad üldiste tööheaolu ning vaimse tervise hoidmise soovitustega:
Autor: Kaire Piirsalu-Kivihall
2 Comments
Me kõik soovime elada pikalt ja tervelt. See, kuidas tööelu jooksul töötame, mõjutab meie elukvaliteeti märkimisväärselt. Sobiv töökoormus hoiab meie tervist ja tegutsemisvõimet, samas liiga suur või vastupidi, liiga vähene koormus võib seda halvendada. Kui me oleme nö heas vormis – meie tervis ning tegutsemisvõime on hea – siis on meil nii füüsilisi, psüühilisi kui ka sotsiaalseid eeldusi hakkama saada enda jaoks oluliste ja vajalike igapäevaste tegevustega: õppimise, töö, harrastuste, lähedaste eest hoolitsemise ja muuga. Iga tegevus nõuab panustamist, seega on koormus normaalse elu osa ning eesmärgiks ei ole ilma koormuseta töö või tegevus. Sobiva koormusega töö võimaldab jagada oma sisemisi ressursse piisavalt nii töö kui vaba aja vahel. Inimene vajab õiges suhtes nii koormust, pingutust kui ka puhkust. Meid ümbritsev keskkond mõjutab tegutsemis- ja töövõimet kas positiivselt või negatiivselt. Samuti on erinevad inimesed - kellele meeldib puhkepauside ajal ennast ümbritsevast välja lülitada, kellele meeldib seltskonnas aega veeta. Ka vanus, oskused ja kogemused mõjutavad seda, kuidas erinevad tegurid töös meid väsitavad või energiat annavad. Mis ühele lihtne ja tavaline, nõuab teiselt korralikku eneseületust. Millist koormust tuleb tööelus jälgida ning vajadusel parajaks „timmida“? 1. Füüsiline koormus Eelkõige mõistetakse füüsilise koormuse all pingutust, mis mõjutab luu- ja lihaskonda, hingamis- ning südame- ja veresoonkonna organeid. Tööasendid, -liigutused, liikumine ja jõu kasutamine peaksid olema inimese jaoks sobivad, et vältida liigset füüsilist koormust. Oluline on ka õige valgustus, temperatuur ning liigse müra puudumine. Liiga suur koormus võib väljenduda töötaja negatiivsete tunnete, vaevuste, haiguste ning äärmuslikel juhtudel töövõime vähenemisena. Tööandja kohustus on tagada ergonoomilised ja töötajate tervist hoidvad töötingimused ning kui tundub, et töö tõttu on tekkinud füüsilisi vaevusi, siis tuleks koheselt ka juhti teavitada ning sobivamad tingimused kujundada. Ka istuva töö puhul võib tekkida mitmeid füüsilisi pingeid: kaela-, selja-, randmevalud, silmade väsimus, energiapuudus jm. See kõik mõjutab, kui palju on meil jaksu peale tööd, et tegeleda enda jaoks toredate tegevustega ning hoida nii elukvaliteeti. 2. Psühhosotsiaalne koormus Psühhosotsiaalne keskkond koosneb töö juhtimisest ja organiseerimisest, koostööst, suhtlemisest ja suhetest ning üksikisiku käitumisest kollektiivis. Nende pinnalt kujuneb meeskonnas või organisatsioonis kultuur, õhkkond, normid ja väärtused ning töö sisu. Sobiva koormusega ning meeldiv töö motiveerib ja pakub rahulolutunnet. Inimesed taluvad hästi ka ajutist töökoormuse tõusu, kui sellele järgneb rahulikum periood. Üheks suurimaks psühhosotsiaalseks koormusteguriks tänapäeva tööelus on muutused. Kuna vältida neid on praktiliselt võimatu, siis peaks tagama, et töötajad saaksid võimalikult palju iseenda tööd puudutavates otsustes kaasa rääkida ning teatud asju ise otsustada. Psühhosotsiaalse koormuse juures on hakatud rääkima ka eetilisest koormusest. See on olukord, kus töötaja tõekspidamised ja väärtused lähevad vastuollu sellega, mida ta oma töös tegema peab. Kõige sagedasem eetiline koormus seostub ressursside puudusega: näiteks pole piisavalt aega või materiaalseid vahendeid, et oma tööd teha nii hästi kui ise õigeks pead. Kui töötada pikka aega vastuolus iseenda põhimõtetega, kasvatab see riski läbipõlemisele. Seadus kohustab tööandjad hindama psühhosotsiaalseid ohutegureid ning tegutsema nende vähendamise ja ennetamise nimel. 3. Kognitiivne koormus Kognitiivsest koormusest on meil alles vähe räägitud, kuigi seda põhjustavad tegurid on juba ammu tööelu igapäevane osa: infotulv, häirivad tegurid, mis katkestavad töö, ajasurve, pidev uue õppimise vajadus jm. Kuna suur osa inimestest töötab tänapäeval arvuti taga erineva infoga, siis tuleks kognitiivsele koormusele senisest suuremat tähelepanu pöörata. Suur roll on info süstematiseerimisel ja töökorraldusel organisatsioonis: kuidas infot jagatakse, millises mahus ja kanalites, millised on kombed – kas kolleege võib igal hetkel häirida või on olemas teatud reeglid jne. Eesmärgiks on vältida liigset infomüra ning ebavajalikke töökatkestusi, mis pead koormavad. Sageli inimesed küll märkavad kerget ebamugavust või vaevust, aga ei pööra sellele tähelepanu. Mõeldakse, et küll läheb üle või et ma saan hakkama. Tegelikult tuleks probleemidele reageerida koheselt, sest mida kauem see juurdub, seda keerulisem on seda hiljem lahendada. Juhid peaksid kindlasti hoidma kätt pulsil oma meeskonnaliikmete töömuredel. Kui inimene ise ei kurda, siis tasub jälgida, kas töötaja käitumises on tekkinud muutusi – näiteks esineb unustamist, vigu, ärritust, motivatsioonipuudust - , aga ka füüsilisi probleeme – inimene kurdab peavalu, paistab, et tal on valuaistinguid, lihaspingeid vm. Sellistel juhtudel tuleks inimesega rääkida, pakkuda talle abi või muutusi tööülesannetes. Kaasata saab ka spetsialisti, näiteks töötervishoiu arsti, tööpsühholoogi vm. Inimestest tuleb hoolida!
On üldiselt teada, et meil on vaja tööst välja lülituda, et saaksime koguda uut energiat ja jõudu. Samas on tööandjate jaoks tähtis, et inimesed oleksid pühendunud ja motiveeritud. Sellised töötajad on paljude uuringute põhjal loovamad, tulemuslikumad ja paremad probleemide lahendajad. Ka töötaja jaoks on pühendumise seisund positiivne – see annab hea enesetunde tehtud tööst, professionaalse eneseusu ning toob tõenäoliselt kaasa ka kolleegide, klientide ja juhi tunnustuse.
Kaasaegses ühiskonnas pälvib palju töötamine tunnustust ja heakskiitu. Töönarkomaania on pea ainus sõltuvus, millele ei järgne ühiskondlik hukkamõist. Vastupidi – seda võidakse premeerida boonuste, aukirjade ja ametikõrgendustega. Erinevate hinnangute põhjal võib töösõltlane olla iga kümnes töötaja. Kui pereliige või inimene ise vabal ajal pidevalt tööasjadele mõtleb, rohkem töötab kui näiteks kolleegid, siis kuidas mõista, kas tegu on pühendunud töötajaga, kelle motivatsioon on kõrge või hoopis töösõltlasega?
Kõigil meil on kiireid päevi ja perioode, samuti aegu, kus töös kuhjub rohkem probleeme kui õnnestumisi. See ei tee meid veel töösõltlasteks. Kui liigne töötamine kestab pikemat aega – sageli juba aastaid - ning toob kaasa pigem pingeid kui entusiasmi, tuleb siiski olukorda tähelepanelikult analüüsida. Nii nagu iga sõltuvuse puhul, on esimeseks sammuks probleemi tunnistamine. Töösõltuvusest vabanemise jaoks on oluline seada endale kindlad piirid ning nendest kinni hoida. Näiteks õhtul kodus ning nädalavahetustel töökirju mitte lugeda ja telefonile mitte vastata. Tuleb leida endale tegevusi, mis võimaldaksid tähelepanu jäägitult keskenduda ning ei laseks mõtetel tööasjadele minna. Näiteks sportlikud või meeskonnamängud sobivad selleks hästi, aga ka muud hobid nagu fotograafia, kokandus jne. Tööst välja lülitamiseks tuleb aega planeerida ja seda eriti siis, kui on kiired ajad. Kindlasti ei tohiks ignoreerida keha vajadust puhata ning ennast kohvi, suhkru või energiajookide abil aktiivsena hoida, sest see laastab juba niigi väsinud närvisüsteemi. Tööandjana võib ju töösõltuvusest kasugi saada – kui inimene teeb pidevalt enam kui vaja ning tema peale võib jätta erinevaid kohustusi teades, et ta need täidab. Tegelikult aga toob töösõltuvuse soosimine organisatsioonis aja jooksul kaasa mitmeid negatiivseid ja majanduslikult kahjulikke tagajärgi, näiteks tööõnnetuste kasv, absentism, tööjõu voolavus ning vähenenud tootlikkus. Seega tasub panustada tööheaolu toetavasse keskkonda ning kultuuri, aga vältida töösõltuvuse julgustamist. Oluline roll on siin juhtidel, kes peaksid juhtima isikliku eeskujuga ning hoidma piire töö ning vaba aja vahel. Töösõltuvus kahekordistab depressiooni ning ärevushäirete riski ning toob kaasa mitmeid terviseprobleeme nagu näiteks pea- ja maovalu, südame- ja veresoonkonna haiguste riski jt. Seetõttu ei tohiks kindlasti liigsele töötamisele hoogu juurde anda. Ka pühendunud töötaja jaoks on oluline hoida piire töö ning muu elu vahel, sest aju vajab töömõtetest puhkust ka siis, kui need on positiivsed. Kui aga tööind ja professionaalne enesehinnang on kõrge, siis ei ole muretsemiseks põhjust, kui mõni hea töömõte õhtusel jooksuringil pähe tuleb. Kui üldiselt arvatakse, et läbipõlemine käib käsikäes väsimusega – tööd on nii palju, et inimene lihtsalt nö põleb läbi – siis värske uuring näitab, et alati see nii ei ole.
Jyväskylä, Tampere ja Deakin ülikoolide koostöös läbiviidud kestvusuuring näitas, et läbipõlemine ei kujune kõigil töötajatel ühtemoodi. Uuringus selgus kaks erinevat läbipõlemise arengukäiku. Uuringus jälgiti 169 osalejat kaheksa aasta jooksul. Osal uuritavatest töötajatest algasid probleemid kurnatusest, millele järgnes küünilisus oma töö suhtes ja professionaalse enesehinnangu langus. Teisele osale olid omased küll küünilisus ja professionaalse enesehinnangu langus, aga väsimust ja kurnatust kogu uuringu ajal märkimisväärselt ei esinenud. Teadlased märgivad, et professionaalse enesehinnangu langus on põhiline läbipõlemise sümptom ning see tekib samaaegselt küünilisuse kasvuga. Tööheaolu seisukohalt on oluline roll töö nõudmistel ehk pingetel ning töö ressurssidel. Töö nõudmised (näiteks liiga suur töökoormus, pingelised tähtajad, vähene toetus jne) vähendavad tööheaolu. Töö ressursid (näiteks võimalus oma töö osas ise otsuseid ja valikuid teha, juhi toetus, hea koostöö kolleegidega jne) jällegi kasvatavad tööheaolu. Uuringus selgus, et kui töö nõudmised on kõrged, siis see tekitas kurnatuse, mille tulemusena tekkisid ka teised läbipõlemise sümptomid. Kui aga töötaja jaoks oli töös vähe ressursse, siis oli läbipõlemisele iseloomulik suur küünilisus ja langenud professionaalne efektiivsus, aga kurnatust märkimisväärselt ei esinenud. Kui siiani oli üheks esmaseks läbipõlemise sümptomiks peetud väsimust, siis käesoleva uuringu valguses peaks juhid tõsiselt suhtuma küünilisse hoiakusse ning eneseusu langusesse ja võtma seda kui ohumärki läbipõlemisele. Teadlaste sõnul tuleb märksa enam tegeleda läbipõlemist ennetavate meetmetega, näiteks optimaalse töökoormuse, tööst taastumise ning mõistliku tööajaga. Vähendamaks küünilisust ja madalat professionaalse enesehinnangu langust tuleks töötajatele anda enam võimalusi oma tööd juhtida ja otsuseid vastu võtta. Käesolev erakordne aasta on jäädavalt muutnud meie tööharjumusi. Üheks tööelu tavapäraseks osaks on saanud virtuaalsed koosolekud. Ka varasemalt viidi läbi virtuaalseid koosolekuid kolleegidega teistest riikidest või asukohtadest, aga enamus tavapäraseid nõupidamisi toimus siiski silmast silma oma lähimeeskonnaga. Paigas olid rutiinid, sotsiaalsed rollid ja omavahelised suhted.
Kui kodustöötamine sai põhiliseks tööviisiks, siis kurtsid paljud suuremat tööpäeva järgset väsimust, ärritust virtuaalsete koosolekute vastu ning motivatsiooni puudust. Psühholoogid on määratlenud mitmeid asjaolusid, miks virtuaalne suhtlus tundub olevat palju väsitavam kui silmast silma kohtumised. Väsitav on tükk aeg järjest kedagi jälgida. Kui me isiklikult kohtume, siis me ei vaata teist inimest üksisilmi näiteks terve pooleteisttunnise kohtumise aja. Psühholoogide sõnul teeb videovestluse keerulisemaks ka see, et me ei näe nii hästi kehakeelt ja näoilmeid, millega samuti oleme harjunud sõnumeid vastu võtma. Uuring on näidanud, et juba 1,2 sekundiline viivitus vastaja poolt online suhtluses paneb kõneleja arvama, et kuulaja on vähem sõbralik või keskendunud. Ka iseenda näo jälgimine ja teadlik või alateadlik hindamine väsitab. Lisaks näeme veel teiste inimeste taustu ning kui osalejaid on palju, siis vaatab meie ekraanilt vastu tapeetide, riiulite ja lampide virrvarr. Kuid mis peamine, silmast silma suheldes toimub inimeste vahel energiavahetus. Ühiselt asju arutades, ideid või lahendusi välja mõeldes võib inimeste vahel tekkida hea positiivne energia, mis annab indu ja uut motivatsiooni tükiks ajaks. Videokõned on kindlasti parem suhtlusviis kui sõnumid ja e-kirjad, aga sellist energiavahetust virtuaalselt siiski enamasti ei teki. Ilmselt me kõik oleme kogenud ka olukorda, kus arusaamatused ja ebakõlad lahenevad koheselt, kui inimesed silmast silma kohtuvad ning küsimused saab läbi räägitud. Päris kohtumistel on mingi eriline mõju ja inimesed leiavad kergemini ühise keele. Kui kodus töötamine kevadel alguse sai, siis paljud meeskonnad jätkasid enam-vähem samamoodi kui eelnevalt kontoris töötades. Kaugtöö puhul on aga oma eripära ning meeskonnatöö tuleb vastavalt uuele tööviisile ümber korraldada. Tuleb luua uued rutiinid ja rituaalid, juht peab tõenäoliselt iga meeskonnaliikmega suhtlema rohkem kui varasemalt kontoris vaja oli. Kontakti hoidmine nõuab tähelepanu ja tööd. Ning seda mitte ainult juhtide, vaid kogu meeskonna poolt. Videokoosolekud tasub planeerida lühemad või pidada rohkem pause. Juba poole tunniga võib videokoosoleku puhul tunda väsimust ja keskendumisraskusi. Kindlasti võiks virtuaalseid kohtumisi korraldada ka niisama, näiteks ühiste hommikukohvide või reedel pealõunaste nädalalõpetamiste läbiviimiseks. Siis saab virtuaalset suhtlust positiivselt kasutada ka meeskonnatunde üleval hoidmiseks. Videokoosolekutega võib kaasas käia ka positiivseid arenguid. Kui tavatöös olid välja kujunenud teatud rollid, keegi oli sõnakam, keegi domineerivam, siis nüüd võivad paremad võimalused eneseväljenduseks saada need, kes varasemalt varju jäid. Tavapärasel koosolekul võivad mõju avaldada inimeste füüsilised omadused - näiteks pikkus – ja anda eelise kolleegide ees. Videokoosolekute puhul selliseid mõjusid ei ole. Kui varasemalt oli meeskonnas kujunenud komme pidada pikki väsitavaid koosolekuid, siis online koosolek võib aidata meeskonda olla keskendunum ja vähendada ajakulu tühjale jutule. Töö võib niiviisi isegi efektiivsemaks muutuda. Kuna tööheaolu seisukohalt on oluline, et inimesel oleks teatud vabadus oma töö osas, siis võimalus pidada videokoosolekuid, selle asemel et kindlal ajal kindlas kohas olla, annab inimesele võimaluse paremini oma tööd ja eraelu sobitada ning võib seega kasvatada ka tööheaolu. Kuidas vähendada Zoomi-väsimust?
Inimestel, kelle töö nõuab vähem füüsilist aktiivsust – reeglina kontori- ja istuva töö tegijad – on vanemas eas väiksem risk kognitiivsete võimete halvenemisele kui neil, kes teevad füüsilist tööd, näitab uus Cambridge ülikoolis tehtud uuring.
Vähene füüsiline aktiivsus on tuntud kui oluline riskitegur paljude tervisehädade, sealhulgas ka mälu- ja keskendumishäirete puhul. Uuringute tulemused selles osas, kas füüsiline aktiivsus ka tegelikult kaitseb kognitiivsete võimete halvenemise osas, pole aga üheselt veenvad. Cambridge ülikooli teadlased uurisid füüsilise aktiivsust mustreid 8500-l mehel ja naisel, kes olid uuringu alguses vanuses 40-79 eluaastat ja kes olid väga erineva sotsiaalmajandusliku ja haridusliku taustaga. Uuringus eristati füüsilist tegevust tööl ja vabal ajal, et näha, kas neil on erinevad mõjud kognitiivsetele võimetele vanemas eas. Sageli öeldakse, et mis on hea südamele, on hea ka ajule ning see kindlasti on ka tõsi. Aga nõuanded, mida me peame indiviididena tegema, võivad olla segadusse ajavad. Tänu Cambridge ülikooli uuringule on võimalik analüüsida füüsilise tegevuse mõju erinevates kohtades ja viisidel. Uuringud osalejad täitsid tervist ja eluviisi puudutava küsimustiku, milles uuriti ka füüsilise aktiivsuse taset nii töö- kui vabal ajal. Samuti viidi osalejatele läbi terviseuuringud. Keskmiselt 12 aastat hiljem kutsuti osalejad testima erinevaid kognitiivsete võimete aspekte nagu näiteks mälu, tähelepanu, visuaalse info töötlemise kiirust ja lugemisvõimet. Tänu uuringu kestvusele, said teadlased andmeid analüüsida pikas perspektiivis. Uuringust selgus:
Uuring näitab, et füüsilise aktiivsuse ja kognitiivsete võimete suhe ei ole ühene. Kui regulaarsel füüsilisel aktiivsusel on märkimisväärne positiivne mõju paljude krooniliste haiguste vastu, siis teised tegurid võivad mõjutada kognitiivseid võimeid negatiivselt. Inimesed, kellel on väheaktiivne töö, reeglina istuva töö tegijad kontorites, saavutasid kognitiivsetes testides paremaid tulemusi hoolimata nende haridustasemest. Siit võib järeldada, et istuv töö on enamasti vaimselt aktiivsem kui füüsiline töö ja see võib pakkuda kaitset kognitiivsete võimete halvenemise eest. Teadlased ütlevad ka, et vaja on teostada edasisi uuringuid, et teha kindlaid järeldusi füüsilise aktiivsuse ja kognitiivsete võimete omavaheliste mõjude kohta. Allikas: University of Cambridge See, millele me keskendume, kujundab meie sisemist narratiivi ning see omakorda mõjutab, millised on meie tunded oma töö suhtes. Kas tööpäeva lõpus olen oma saavutustega rahul või keerlevad peas mõtted asjadest, mis veel tegemist vajavad või mis ei ole piisavalt hästi?
Liigne tähelepanu sellele, mis veel tegemata, paneb meid tundma, et me ei ole töödega järje peal. Uuringu kohaselt on aga seda narratiivi võimalik muuta, märgates seda, mida oleme päeva jooksul saavutanud ning rõõmustades väikeste võitude üle. Hiljutises uuringus paluti 238 töötajal erinevatest ettevõtetest pidada päevikut oma tööpäevade kohta ning vastata küsimustele motivatsiooni ja tuju kohta. Nelja kuu jooksul kogusid teadlased ligi 12 000 jäädvustust. Nad leidsid, et kui inimesed panid kirja, mis nad päeva jooksul tehtud said, tundsid nad ennast õnnelikumana, sisemiselt motiveeritumana ning suhtusid takistustesse kui võimalustesse, mitte kui ohtu. Nii seadsid nad ennast mentaalselt valmis tulevaseks eduks. Teadlased uurisid ka teisi tegureid, nagu näiteks kolleegilt abi ja oma tööle tunnustuse saamist, aga õnnestunud tööpäeva kõige tähtsam eeldus oli just tähendusrikas progress töös. Mis aga on progress? Suured saavutused, nagu pikaajalise projekti lõpetamine või boonuse saamine tekitab suurepärast tunnet. Aga teadlaste kohaselt isegi tavaline sammsammuline edasiminek töös kasvatab inimeste pühendumust ja rahulolu tööpäevaga. See võib olla midagi nii lihtsat nagu oma inboxi korrastamine või arutelu kolleegiga. Teises uuringus paluti osalejatel ehitada tasu eest Lego kujutisi, mille eest maksmine algas 2 dollarist ning tasu määr hakkas iga kujutisega langema. Osalejad said ise otsustada, millal nad ülesande katkestavad. Ühes grupis lisati iga valminud kujutis kollektsiooni, nii et osalejad said näha oma saavutusi. Teises grupis kujutised lammutati. Olgugi et mõlemale grupile maksti samasugust tasu, oli esimene grupp enam motiveeritud ja nad ehitasid märgatavalt rohkem kujutisi kui teine grupp. Oma edusammude nägemine annab eesmärgi tunde. Eesmärgiks võib olla miski, millest oleme isiklikult huvitatud või konkreetne siht, mida püüame töös saavutada. Mõlemal juhul on inimesed motiveeritumad, kui on näha töö progressi. Väikeste võitude märkamine Oluline on, kuidas juhid töötajaid toetavad ja innustavad. Juhid peaksid töötajatele ütlema, kui tähtis on nende töö, märkama progressi ning vältima projektide pooleli jätmist nii palju kui võimalik. Me saame ka iseenda motivatsiooni hoida kui me keskendume väikestele saavutustele igas päevas. Nende kirjapanek, nagu eelpooltoodud uuringus, on üks võimalustest, kuidas enda edasiminekut paremini märgata. Iga tööpäeva lõpus mõtle asjadele, mida ära tegid ning kuidas see sind ennast tundma pani. Kui midagi saab tehtud, siis kipume me kohe järgmise asja kallale asuma. Aga aja võtmine ja oma töö märkamine teeb saavutuse meie jaoks tähendusrikkamaks. See on eriti tähtis, kui sul on kalduvus keskenduda oma vigadele ja puudustele. Tööelus on palju takistusi, eriti käesoleval aastal. Selle märkamine, millega oleme hakkama saanud, aitab kujundada visiooni ja hoida motivatsiooni. Allikas: Greater Good Magazine Kevadel pakkis suur osa kontoritöötajatest oma asjad ning kolis koju töötama. Isegi väga konservatiivsetes organisatsioonides, kus senini polnud kaugtöö peale hea pilguga vaadatud, tuli muutused ette võtta. Sel ajal oli aga õhus lootus, et tegemist on kõigest mõne nädala pikkuse erandiga. Aeg läks ja sügise alguseks on selged kaks asja:
Nii ei olegi imestada, et koostööpartnerile helistades kuuleb tööjuttude sekka ka koduseid olmehääli või koera haukumist. Tasapisi võib ligi hiilida tunne, et me justkui ei olekski päriselt tööl, vaid et muude toimetuste seas ajame ka tööasju. Selline tunne omakorda teeb tööeesmärgid ebaselgemaks ning võib vähendada motivatsiooni. Lisaks on paljude töötajate jaoks tööandja poolt nüüdseks korraldatud koju kõik vajalikud töövahendid ja arvutid, nii et valikut, kas täna soovin minna kontorisse või töötada kodus, enam ei olegi. Lihtsam on selliste tööde tegijatel, kus on konkreetne töömaht ja võimalik mõõta töötulemusi (tõlked, analüüsid, disain jm). Sellisel juhul aitavad konkreetsed ülesanded hoida silme ees eesmärki ning kui need on valmis, tekib ka rahulolu tehtud tööst. Keerulisem on neil, kelle töö sisaldab raskemini mõõdetavaid ülesandeid: ideede väljamõtlemist, kliendivajaduste mõistmist, strateegiate ja protsesside kavandamist vms. Kodus võib kergesti tekkida keskendumisraskusi, mis omakorda tekitavad ebamäärast süütunnet, et tööd peaks tegema rohkem või paremini. Toasussides kodus ringi käies taustaks töötava pesumasina hääl ei pruugi sugugi tunda sellist keskendumist ja indu kui kontoris. Kindlasti on kodus töötamine „päris“ töö, aga selleks, et tunda ennast kodus tööle pühendununa, on vaja natuke kaasa aidata:
Inimesed on erinevad, mõnele sobib kodus töötamine rohkem, teisele vähem. Küll aga on kaugtöös omad komistuskivid, millega tuleb tegeleda ja püüda neid ennetada, seda nii juhi kui ka töötaja enda poolt. Tutvu ka koolitusega Tööheaolu virtuaalses tiimis Kas sinu töökohas ja –ülesannetes on midagi sellist, mis rikub töö sujuvust ja turvalisust? Mis sinu töös tekitab füüsilist koormust? Milliseid võimalusi on sul ja meeskonnal töökoormuse vähendamiseks?
Luu- ja lihaskonnavaevused on aasta-aastalt oluline rahvatervise ja –majanduse probleem. Lisaks töölt eemalolekule põhjustavad need inimlikku kannatust ning tööefektiivsuse ja tootlikkuse langust. Luu- ja lihaskonna vaevuste ning nendega kaasnevate töö- ja tegevusvõime probleeme võib vähendada mitmel moel. Oluline on kujundada tööd ja töökohta ning jälgida muutuste mõju heaolule ja vaevustele. Tööpingeid vabastav liikumine peale tööd aitab hoida jaksu ning tööst välja puhata. Hoia koormus mõistlikus piires On hea meeles pidada, et koormus on töö vältimatu kaasnähtus. Koormus ei tähenda pelgalt kahjulikku ülekoormust ega seda, et töö oleks ohtlik. Iga tööd tehes on meil mõnevõrra koormust ning see on normaalne. Oluline on, et töökoormus on mõistlik ja sellest jõuaks piisavalt enne järgmist tööpäeva taastuda. Ühekülgne ja liiga suur töökoormus, ebamugavad tööasendid ja liiga vähene taastumine tööpingetest võivad tekitada valuaistinguid või lihasväsimust juba tööpäeva ajal. Väsimuse ennetamiseks ja valust vabanemiseks on tähtis, et õpime märkama oma keha ning reageerima selle tunnetele. Kui mingi piirkond kehas hakkab väsima või surema või töö ei taha sujuda, siis võib see olla märk raskest liigutusest, halvast tööasendist, pikaajalisest paigalolekust või probleemidest töö korralduses. Ettevõtja töövõime on ettevõtte tugitala Vahel võib pühendumine ettevõtlusele ja tööle olla nii tugev, et oma tervise ja töövõime eest hoolitsemine jääb tahaplaanile. Oma tööd ja töökohta võib kujundada ja parendada, kui märgata neid tööülesandeid või põhjuseid, mis tekitavad väsimust või probleeme töö sujuvuses. Töövõime ja heaolu kujunevad mitme teguri koostoimes. Reeglina tulevad parimad lahendused oma tööheaolu arendamiseks tegijalt endalt. Need küsimused aitavad sul hinnata oma töö füüsilist koormust:
Väike muutus võib tööd lihtsustada Paljud märkavad töös ebamugavusi või raskusi, aga mõtlevad, et küll saan hakkama. Hoia künnis töö kujundamiseks ja töökoha muutmiseks küllalt madalana ning tegutse kohe, kui märkad probleeme. Ka väikeste töö ja töökoha muutustega võib saada positiivseid tagajärgi. Parima tööasendi võib näiteks leida katsetades. Vahel on endalt hea küsida ka miks-küsimusi: Miks ma teen selle tööetapi alati sama külje pealt? Miks ma kannan raskeid töövahendeid süles, kui võiksin kasutada ratastega töövahendit? Iga kord ei aita ainult ühe tööülesande või –asendi muutmisest, vaid vaja on laialdasemat töö ja töökeskkonna ümberkujundamist. Vajadusel saab tasuta töökeskkonna konsultatsiooni tellida Tööinspektsioonist. Oma töövõimet aitab hinnata küsimustik meie kodulehelt. Osaliselt allikas: ttl.fi |